Klassikaraadio kuulajad valisid Sven Grünbergi filmisajandi muusikaloojaks

Klassikaraadio nädalaküsitlusest selgub, et asjatundlik kuulaja peab Eesti filmisajandi parimaks muusikaloojaks Sven Grünbergi. Tervelt 30 protsenti vastanuist hindas kõige olulisemaks Grünbergi filmihelindeid. Veljo Tormise loodut pidas parimaks 27 protsenti küsitluses osalenuist ning neljandik vastajaist andis oma hääle Arvo Pärdi filmimuusikale. Paljude vastajate jaoks on olulist filmimuusikat loonud Olav Ehala ning tema lisamine etteantud nimekirja olnuks vajalik. Pärast häälte kokku lugemist selgus, et vastajate poolt lisatud Ehala jäi neljandale kohale. Lepo Sumera, Uno Naissoo ja Ülo Vinter kogusid 4-5 protsenti häältest.

Üllatuslikult jäi viljaka filmimuusika autori Jaan Räätsa eelistamine tagasihoidlikuks. Ilmselt ei ole tema muusikaga filmid tänasele vaatajale tuttavad. Suhteliselt vähe tähelepanu said uuema põlvkonna filmiheliloojad Helena Tulve ja Ülo Krigul, kes kumbki on muu hulgas teinud muusikat ka täispikkadele filmidele, kuid mõlema tegevus selles valdkonnas on võrreldes enamiku hääli kogunud korüfeedega alles lühike. Vastajad pakkusid veel Ardo Ran Varrese, Urmas Sisaski, Erkki-Sven Tüüri ja Margo Kõlari nime tunnustust väärivate filmiheliloojatena. Klassikaraadio kodulehe küsitluses osales 224 inimest, selgub Klassikaraadio saatejuhi ja toimetaja Immo Mihkelsoni tekstist.

Sven Grünbergi (1956) teavad paljud filmile “Hukkunud Alpinisti hotell” tehtud muusika järgi ning Lotte-seriaalide kaudu. Kuid tema filmimuusika nimekiri on pikem kui ühelgi teisel selles küsitluses – ta on loonud muusika enam kui 100-le filmile. Grünbergi kõlamaailm on väga isikupärane ja kergesti äratuntav.

Kas ilma Veljo Tormise (1930) muusikata olnuks sajandifilm “Kevade” nii liigutav ja edukas? Kuid Tormis on muusikat teinud veel mitmekümnele lühemale ja pikemale filmile, sealjuures ka “Kevade” järjefilmidele “Suvi” ja “Sügis”.

Arvo Pärt (1935) tegi enne Nõukogude Eestist lahkumist – aastal 1980 – paljudele filmidele muusika. Arvatavasti rohkem kui ükski teine siinne helilooja. Enamikus lühikestele filmidele, millest vahva operaator Kõpsu lood olid vast kõige tuntumad. Kuid Pärt tegi muusika ka Leida Laiuse “Ukuarule” ja sealt on massidesse läinud ja tuntuks saanud tema “Ukuaru valss”.

Olav Ehala (1950), kelle küsitlusnimekirjast välja jätmist paljud vastajad pidasid veaks, on teinud muusika enam kui 50-le filmile. Tuntuim ja ka rahvusvahelise ulatusega on Priit Pärna joonisfilmidele loodu, aga ka “Nukitsamees” ja veel mitu olulist lastefilmi on tema heliloojapagasis väga olulised tähised.

Lepo Sumera (1950-2000) on Eesti Muusika Infokeskuse veebilehel toodud andmetel 45 filmi muusika autor. Olnuks eluaastaid rohkem, saanuks ka nimekiri pikem. Sumera oli ka filmimuusikat tehes tõsine helilooja.

Uno Naissoo (1928-1980) kirjutas filmidele suhteliselt vähe muusikat, kuid õnneliku juhuse läbi sülle sadanud töö “Viimse reliikviaga” raius tema nime kuldsete tähtedega Eesti filmi(muusika) ajalukku. Kahasse Tõnu Naissooga loodud “Pistoda laulu” teab iga laps ning samuti seda, millise galopiga põgeneb vaba laps.

Ülo Vinter (1924-2000) on muidugi see naljamees, kes tegi muusika filmile “Mehed ei nuta”. Järgnesid “Noor pensionär” ja “Siin me oleme”. Sõnad on siin liigsed, naer loeb.

Jaan Räätsa (1932) esimene filmimuusika on aastast 1963. Kui Rääts sai 2012. aastal riikliku elutööpreemia, nimetas ta teleintervjuus just filmimuusikaid oma loomingu üheks tähtsamaks osaks. Tema tehtud on muusika sellistele filmidele nagu “Viini postmark” ja “Väike reekviem suupillile”.

Helena Tulve (1972) muusikat kuuleb Sulev Keeduse filmides “Kirjad Inglile” ja “Somnanbuul”.

Ülo Krigul (1978) on märkimisväärselt viljakat koostööd teinud režissöör Veiko Õunpuuga, kelle tuntumatele filmidele “Sügisball” ja “Püha Tõnu kiusamine” on ta loonud muusika.

K o o s t ö ö p a r t n e r i d
L o o m e l i i d u d
F a c e b o o k