Urmas Sisask

Helilooja, EHL liige 1986. aastast
Sündinud 09.09.1960

urmas.sisask@gmail.com

Urmas Sisask alustas kompositsiooniõpinguid 1971. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis Anatoli Garšneki, René Eespere ja Mati Kuulbergi juhendamisel ning jätkas René Eespere kompositsiooniklassis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1985. aastal.

Alates 1985. aastast on tema tegevus olnud seotud Jänedaga, kus ta 1998. aastani töötas kultuurimaja kunstilise juhina, 2000. aastani muusikaõpetajana ning mitmete muusikakollektiivide, sh Jäneda kammerkoori juhatajana. 1994 valmis Jäneda mõisahoone tornis nn muusikatähetorn, kus Urmas Sisask 1996. aastal avas ka enda loodud planetaariumi.

Olulisemad teosed ja loomingulised saavutused

Urmas Sisaski loominguline väljund ulatub vaimulikust muusikast rahvapäraste laulude ja isegi räpini ning sisaldab kooriteoseid, klaverimuusikat, kammermuusikat ja orkestriteoseid. Ta on loonud muusikat Rein Marani loodusfilmidele, lavateoseid lastele (lasteooper “Kuri kuningatütar”, lastemuusikal “Sööbik ja Pisik”, sõnalis-muusikaline põimik “Krõll”) ja muud lavamuusikat (“Viimane mägi”, 2009). Suurvormidest tuntuimad on “Reekviem Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks” meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (1998), Missa nr. 3 “Eesti missa” segakoorile, solistidele, orelile ja šamaanitrummile (1992), mis on esimene eestikeelne teos omas žanris, ning oratoorium “Pro Patria” segakoorile, solistidele, lastekoorile ja puhkpilliorkestrile (2003).

Rahvusvaheliselt tuntakse Sisaskit kõige enam tema koorimuusika kaudu. Ta on kirjutanud laule, motette, oratooriume, missasid, Magificati ja teisi vaimulikke teoseid. Üks tema populaarsemaid teoseid on 24-st vaimulikust laulust koosnev tsükkel “Gloria Patri” (1988). Sisaski koorimuusikale on omane selge faktuur, lihtsad koraaliharmooniad ja sundimatu häältejuhtimine. Siiras tundelaad ja kaunid meloodiad on taganud talle publikumenu Jaapanis, Rootsis Soomes, Taanis, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Austraalias ja mujal maalimas. 16 aasta jooksul on Urmas Sisaskilt ilmunud 14 autoriplaati, tema teoseid võib leida enam kui 40 kogumikplaadilt.

Sisaski huvi astronoomia vastu on sama vana kui tema tegevus heliloojana – esimesed tähistaeva-teemalised teosed klaverile sündisid juba helilooja lapsepõlves tähistaevast uurides ja klaveril improviseerides (klaveritsükkel “Cassiopeia” lastele). Alates sellest ajast on astronoomia olnud Sisaski muusika põhiline allikas. Tema tähistaevaga seotud loomingut kujundab kaks erinevat meetodit. Esiteks – intuitiivne meetod, mille puhul inspiratsioon sünnib vaatluste teel saadud elamuste ja astronoomiliste teadmiste koosmõjus. Teiseks – kosmiliste objektide liikumise matemaatiline seostamine kindlate helikõrgustega, milleni Sisask jõudis 1987. aastal. Viimane põhineb tõsiasjal, et taevakehade tiirlemist ja pöörlemist saab käsitleda kindla sagedusega võnkumistena, mida on võimalik inimkõrvale kuuldavasse diapasooni (16-20000 Hz) teisendades  kuuldavaks teha. Päikesesüsteemi planeetide liikumistrajektoore analüüsides jõudis Sisask välja viieastmelise noodijärgnevuseni Cis-D-Fis-Gis-A, mis huvitaval kombel on täpne vaste Kumayoshinime all tuntud Jaapani pentatoonilisele skaalale. Selline laadistruktuur on paljude Sisaski teoste meloodiliseks ja harmooniliseks tugisambaks (nt “Gloria Patri”).

Astronoomilised teemad kajastuvad eeskätt Sisaski instrumentaalmuusikas, näiteks sellistes teostes nagu “Tähistaeva tsüklid” klaverile – “Põhjataevas” (1987), “Lõunataevas” (1995) ja “Eesti rahva taevas” (2004), klarnetikontsert “Varjutusmuutlikud kaksiktähed” (1991), klaveritsükkel “Sodiaak” (1994), “Hale Bopp’i komeet” flöödile ja kitarrile (1999) “Hjakutake komeet” mandoliiniorkestrile (1996), meteoorisaju vaatlustel põhinev viiulikontsert nr. 1 “Perseiidid” (1998), flöödikontsert “Leoniidid” (2001), “Ikeya Shangi komeet” viiulile, klaverile ja vibrafonile (2002) jpt.

Peale täheteaduse on Sisaski loomingut mõjutanud ka huvi šamanistlike kultuuride ja eesti runolaulu vastu. Samuti peegeldub tema teostes euroopa vaimuliku muusika traditsioon alates gregooriuse laulust ja rangest kontrapunktist ning lõpetades luterliku koraaliharmooniaga. Sisaski loomingusse kuulub rohkesti vaimulikku muusikat kanoonilistele tekstidele, seahulgas segakooriteosed “Gloria Patri” (1988) “Magnificat” (1990), “Domine exaudi orationem meam” (1989) ja “Misereatur vestri omnipotens” (1990), motetid “Gratias agamus domino deo nostro” ja “Benedictio” (1991), oratoorium”Veni Sancte Spiritus” (2005), “Ikos” (2007) vene õigeusu palveraamatu tekstile, kuus missat jpt. Tema loomingunimekirjast võib leida ka muusikat õnnistus- ja tänurituaalide tarbeks (“Tänulaul Päikesele”, 1992, “Loits Taanile”, 2008).

Sisaski muusika püsitunnusteks on ilmekate tuumikmeloodiate variantne arendus, ekstaatiline rütmivool ja erineva päritoluga rituaalmuusika stiilivõtted, toetamas tema loomingus peegelduvaid mütoloogilisi ja religioosseid kujutlusi. Lihtsad ostinatod meenutavad ühtaegu nii eesti runolaulu, šamaanirituaale kui ka keskaegset tantsumuusikat. Šamaanitrummi või klaverit mängides astub helilooja sageli ka ise oma teoste ettekannetel üles. Tema muusikas kehastub arhailine kujutlus inimesest kui looduse ja universumiterviku osakesest.

1990 EV kultuuripreemia
2001 Valgetähe ordeni IV kl. teenetemärk
2001 Järvamaa vapimärk
2004 Eesti kaitseväe eriteenete rist
2007 Veljo Tormise stipendiumi
2009 IRL Rahvuskultuuri Ühenduse aastapreemia
2010 Eesti Raadio Aasta Muusiku tiitel
2010 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia

Urmas Sisaski teoseid kirjastab peamiselt Edition 49, aga ka ERES, Alcanto ja Fennica Gehrman.