Evelin Seppari uudisteos kõlab The Carice Singersi esituses Londoni Barbicanis

Milliseid hetki oma senises karjääris pead kõige olulisemaks või eredamaks?

Ma arvan, et neid hetki on olnud erinevat tüüpi. On olnud väga eriline saada tellimusi ja ettekandeid maailmakuulsatelt kollektiividelt, nagu näiteks Madalmaade Kammerkoor (The Netherlands Chamber Choir) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Ning viimastel aastatel on minu jaoks väga olulised olnud professionaalsete orkestrite tellimused.

Mõnda olulist hetke näen alles tagantjärele. Olulised on teosed, mille olen oma loomingu nimekirjast välja arvanud, kuid mis on olnud väga õpetlikud. Riskimine on heliloojale raske, kuna tulemuses ei saa kunagi kindel olla ning tundmatus on hirmutav. Ometi just riskides õpid ja avastad kõige enam. Elame edu ja täiuslikkuse poole püüdlevas maailmas ning kõrged ootused on ka kunstnikele, kuid minu jaoks on muusika kui elusolend omaenda tahte ja hingamisega. Tipphetkeks võib olla hetk, mil suudan kõik ootused ja hirmud kõrvale jätta ning lasta muusikal end juhtida.

Tipphetked on olnud ka koostööd ja kohtumised muusikutega üle maailma. Helilooja töö on väga üksildane ning sel põhjusel on muusikutega kokkupuude väga vajalik ja tore. Esitajad on minu loomingu hingestajad ja samal ajal peegel, mille kaudu näen ja mõistan oma teoseid paremini. 

Kas on kohti, mis on sinu ja su loomingu jaoks eriti olulised?

Arvan, et varem olid kohad mulle olulisemad kui praegu, näiteks teatud kontserdisaalid või kirikud oma erilise akustikaga. Nüüd on need tähtsuse pigem inimestele loovutanud – kui muusikud on pühendunud, avatud ja huvitatud , võivad nad muuta iga paiga eriliseks. Ilma nendeta on üks ruum lihtsalt tühi koht.

Väljaspool muusikat on meri minu jaoks kõige erilisem paik. See on paik, mille ees tunnen aukartust, kus saan alati end laadida ja mida ma sügavalt armastan.

Kuidas sa end loomisprotsessi ajal tunned?

See sõltub alati sellest, millises loomeprotsessi etapis ma parasjagu olen. Helilooming on kui emotsionaalne Ameerika mägedel sõit. See on pidev iseendaga silmitsi seismine ning seetõttu ei ole see ka kunagi lihtne. Algusfaas on täis lootust ja entusiasmi: iga uus teos tundub siis nagu „sellest tuleb mu siiani parim teos“. Kui aga tuleb hakata ideid täpsemaks vormima ja need noodipaberile kandma, muutub töö raskeks. Pliiatsi paberile panemine muudab mõtte reaalseks ja sel põhjusel ka haavatavaks kriitika ees. Esimesed visandid lähevad enamasti prügikasti, need pole piisavalt head. Aga kui lõpuks hakkab midagi vastuvõetavat kooruma, tekib uus lootus, et ehk sünnib midagi head. Seejärel algab lõputu töö: otsimised, kohandamised ja muutmised, kuni kõik on paigas. Ka see etapp on täis tõuse ja mõõnu, sest ühel hetkel tundub, et olen leidnud midagi erilist ja järgmisel hetkel olen jänni jäänud ja mõtlen, et peaksin ehk endale uue ameti valima. Kuid lõpuks saab teos valmis. Viimane proovikivi on alati koostöö esitajatega, kuna siis saab näha, kas muusika hakkab elama ka väljaspool minu sisemaailma.

Mis on Jaan Kaplinski luules see, mis sind kõige rohkem köidab?

Mõned tema luuletused liigutavad mind väga. Ta kirjutab teemadel, mis on mulle samuti südamelähedased – loodus, meie suhe sellega ja inimese koht selles maailmas. Kaplinski suudab kirjutada elust näiliselt lihtsal moel, kuid selles on alati palju kihte ja mõtteainet. Tema luule peegeldab nii tema tarkust kui ka sügavat maailmataju ning näitab, kui mitmekülgne kirjanik ta oli.

Kontserdi teema on infinity flow („lõputu vool“). Millisel viisil suhestub see idee sinu loomingulise mõtlemise ja muusikaga?

Püüan sageli luua muusikat, mis avaneb harmoonilises plaanis aeglaselt, kuid mille tekstuur on tihe ja elav, justkui võiks see voog kesta igavesti. Selle taga ongi idee muusikast kui lõputust voost. Muidugi ei saaks ega tahaks keegi midagi sellist esitada ja kuulata, sest lõpuks peab muusika kuhugi suunduma, arenema, muutuma või lahenema.

„Lõputu voo“ teine tähendus on minu jaoks teiste heliloojate teoste tajumine millegi ajatu osana. Justkui oleks nende muusika osa õhust, ajast ja ruumist, mis ilmub ja kaob loomulikult, nagu oleks see alati eksisteerinud. Sellisena mõjub mulle näiteks Bachi muusika.

Kui sa 2022. aastal Ühendkuningriiki saabusid, kuulsid The Carice Singersit esitamas ja harjutamas sinu teost Psalm 129. Kuidas see kogemus mõjutas sind uue teose loomisel nendele muusikutele?

Tol ajal ma ansamblit isiklikult ei tundnud, oli tõeliselt tore lauljaid ja George’i lähemalt tundma õppida. Mul on sellest ajast jäänud väga soojad mälestused. Mäletan, kui vaimustunud olin nende kõlast ja sellest, kuidas nad minu palvel järjest enamat suutsid pakkuda. Ma polnud varem midagi sellist teiste professionaalsete kollektiivide puhul kogenud – see oli tõeliselt muljetavaldav! Heliloojale ei ole sugugi enesestmõistetav, et ta soovitut 100% ka kuulda saab. Seetõttu on mulle suur au, et nad soovisid koostööd jätkata ning kirjutan The Carice Singersile hea meelega ka praegu edasi.